1Usu poolest nõrgale olge vastutulelikud ilma vaidlust alustamata arvamiste kohta. 2Mõni usub, et ta võib süüa kõike, aga kes on nõrk, sööb taimetoitu. 3Kes sööb, ärgu pidagu halvaks seda, kes mitte ei söö; ja kes ei söö, ärgu mõistku hukka seda, kes sööb; sest Jumal on tema vastu võtnud. 4Kes oled sina, et sa mõistad hukka teise sulase? Tema seisab või langeb iseenese isandale. Aga tema jääb seisma, sest Jumal võib teda püsti hoida.

5Mõni arvab üht päeva paremaks teisest, aga teine peab kõik päevad ühesuguseks. Igaüks olgu enese mõttes kindel omas veendumuses. 6Kes paneb tähele päeva, paneb seda tähele Issandale; ja kes sööb, sööb Issandale, sest tema tänab Jumalat; ja kes mitte ei söö, jääb söömata Issandale ning tänab Jumalat. 7Sest keegi meist ei ela iseenesele ja keegi meist ei sure iseenesele. 8Sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me siis elame või sureme, oleme Issanda Omad! 9Sest Kristus suri selleks ja sai jälle elavaks, et Ta oleks nii surnute kui ka elavate Issand.

10Aga sina, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina teine, miks sa paned oma venda halvaks? Meid kõiki ju seatakse Jumala kohtujärje ette.

11Sest on kirjutatud: „Nii tõesti kui Ma elan, ütleb Issand, Minu ees peab nõtkuma iga põlv ja iga keel peab tunnistama Jumalat!”

12Nõnda tuleb meil igaühel anda aru iseenesest Jumalale.

13Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigemini otsustagem hoiduda saamast vennale komistuseks ja pahanduseks. 14Ma tean ja olen veendunud Issandas Jeesuses, et midagi ei ole ebapüha iseenesest, vaid on ebapüha üksnes sellele, kes midagi peab ebapühaks. 15Aga kui sinu vend saab nukraks roa pärast, siis ei käi sina enam armastuse järgi. Ära saada hukka oma roaga seda, kelle eest Kristus on surnud. 16Sellepärast ärgu saagu hea, mis teil on, pilgatavaks. 17Sest Jumala riik ei ole mitte söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus. 18Sest kes neis asjus orjab Kristust, see on Jumalale meelepärane ja kõlvuline inimestele. 19Siis taotlegem nüüd seda, mis läheb tarvis rahuks ja vastastikuseks paranduseks. 20Ära riku roa pärast Jumala teost! Kõik on küll puhas, aga paha on see sellele inimesele, kes sööb pahandusega. 21Hea on liha mitte süüa ja viina mitte juua, ja mitte teha seda, mis su vennale on komistuseks. 22Usk, mis sul on, pea enesele Jumala ees. Õnnis on see, kes iseennast ei mõista hukka selles, mida ta peab õigeks; 23aga kui keegi kõheldes sööb, siis on ta hukka mõistetud, sest see ei tule usust. Aga kõik, mis ei ole usust, on patt!