1Siis Joosep ei suutnud enam enese üle valitseda kõigi nende ees, kes ta juures seisid, ja ta hüüdis: „Minge kõik mu juurest ära!” Ja ükski ei seisnud tema juures, kui Joosep ennast vendadele tunda andis. 2Ja ta puhkes valjusti nutma, nõnda et egiptlased seda kuulsid ja vaarao kojas saadi sellest teada. 3Ja Joosep ütles oma vendadele: „Mina olen Joosep! Kas mu isa alles elab?” Aga vennad ei suutnud temale vastata, nõnda hirmunud olid nad tema palge ees!

4Siis ütles Joosep, oma vendadele: „Astuge ligemale!” Ja nad astusid ligemale ning ta ütles: „Mina olen Joosep teie vend, kelle te müüsite Egiptusesse. 5Aga nüüd ärge kurvastage ja ärgu süttigu teil isekeskis viha, et müüsite mind siia, sest elu säilitamiseks läkitas Jumal mind teie eele. 6Sest kaks aastat on olnud nüüd nälg maal ja on veel viis aastat, mil ei ole kündi ega lõikust. 7Seepärast Jumal läkitas mind teie eele kindlustama teile järeltulijaid maa peal ja hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele. 8Nüüd aga ei ole teie mind läkitanud siia, vaid Jumal, ja tema on mind pannud vaaraole isaks ja kogu ta kojale isandaks ning valitsejaks kogu Egiptusemaale.

9Tõtake ja minge mu isa juurde ning öelge temale: nõnda ütleb su poeg Joosep: Jumal on mind pannud isandaks kogu Egiptusele. Tule minu juurde, ära viivita! 10Sa võid elada Gooseni maakonnas ja olla mu läheduses, sina ja pojad ja su poegade pojad, ja su pudulojused ja su veised ja kõik, mis sul on. 11Ma tahan seal hoolitseda sinu eest, sest veel viis aastat on näljahäda, et ei jääks vaeseks sina ega su pere ega kõik, kes sul on. 12Ja vaata, te näete oma silmaga, samuti näeb mu vend Benjamin oma silmaga, et ma tõepoolest ise teiega räägin! 13Jutustage mu isale kõigest minu aust Egiptuses ja kõigest, mida olete näinud, ja tõtake ning tooge mu isa siia!” 14Siis ta langes oma vennale Benjaminile ümber kaela ja nuttis, ja Benjamin nuttis tema kaela ümber. 15Ja ta andis suud kõigile oma vendadele ning nuttis üheskoos nendega; ja seejärel ta vennad rääkisid temaga.

16Kuuldus kostis ka vaarao kotta, et Joosepi vennad olid tulnud, ja see oli hea vaarao silmis ja tema sulaste silmis. 17Ja vaarao ütles Joosepile: „Ütle oma vendadele: tehke nõnda: koormake oma veoloomad ja minge Kaananimaale, 18võtke oma isa ja oma pered ning tulge minu juure, siis ma annan teile Egiptusemaa parimat ja te saate süüa maa rasva! 19Ja sul tuleb anda käsk: tehke nõnda: võtke endile Egiptusemaalt vankrid väetite laste ja naiste jaoks ja tooge oma isa ning tulge. 20Teie silm ärgu kurvastagu teie asjade pärast, sest parim kogu Egiptusemaal peab olema teie päralt!”

21Ja Iisraeli pojad tegid nõnda ja Joosep andis neile vaarao käsu peale vankrid, samuti andis ta neile teemoona. 22Ta andis neile kõigile peoriided, aga Benjaminile andis ta kolmsada hõbeseeklit ja viied peoriided. 23Samuti läkitas ta oma isale kümme eeslit, kes olid koormatud Egiptuse parimate kaupadega, ja kümme emaeeslit, kes kandsid vilja, leiba ja moona ta isale teekonna tarvis.

24Siis ta saatis oma vennad minema ja nad läksid. Ja ta ütles neile: „Teel ärge riielge!”

25Ja nad läksid ära Egiptusest ning tulid Kaananimaale oma isa Jaakobi juurde. 26Ja nad jutustasid temale ning ütlesid: „Joosep elab alles, ta on nimelt kogu Egiptusemaa valitseja!” Aga ta süda jäi külmaks, sest ta ei uskunud neid. 27Siis nad jutustasid temale kõigest, mis Joosep nendega oli rääkinud. Ja kui ta nägi vankreid, mis Joosep oli läkitanud teda ära tooma, siis nende isa Jaakobi vaim elustus taas. 28Ja Iisrael ütles: „Küllalt! Mu poeg Joosep elab alles! Ma tahan minna ja teda näha, enne kui suren!”